Argine
Kaks kuud kodumaal on täis tiksunud ja seda enam süveneb tunne, et Jaapanis olek oli nagu mingi kummaline unenägu. Samas mul on sadu pilte, mis justkui tõestavad, et seal ma vahepeal kanda kinnitasin ning üht teist tegin. Loen praegu põnevusega Maria blogi, sest ta on praegu Tokyos ilma avastamas. Kaasa elamine annab paraja annuse nostalgiat. Aga noh, god bless Osturalli, sest ma lähen aprillikuus külla. Ent enne seda on terve hulk muid asju, mis tuleks läbida.
Praegu valmistavad mulle kõige suuremat muret bakatöö teema leidmine ja sõnastamine ning jaapani keele tasemeeksamiks valmistumine. Bakatöö võiks ju kirjutada asjaliku mitte mingi umbluu, mistõttu ma olen ka mitu korda nüüd ümber mõelnud. Idee nagu oleks, aga häda on selles, et ma pole suutnud neid lõpuni mõelda. Tegelikult on kooli vähe, ainult 30 EAPi eest. Samas tundub, et ma teen kogu aeg miskit, aga kuskile ei jõua. Elaks nagu mingis kentsakas aegruumis. Alvar võrdles mind hiljuti koduperenaisega, sest ma ei käi eriti kodust väljas ning teen koguaeg süüa.
Jaapani keele eksam on kuu aja pärast. Praegu pelgan, et registreerisin end liiga kõrgele tasemele, aga tundus, et tase madalam poleks suurem asi challenge. Tuleb endale kuuga vorm sisse ajada. Saaks ma selliseid jaapani keele tunde edasi võtta nagu Wasedas oleks see vast käkitegu. Oo, kuidas ma neid igatsen.
Tallinn või Tartu?
2 kuud on mööda läinud viimasest postitusest. Ma pole rääkinud ega näidanud materjali sellest, kuidas sai külas käidud Yujiro töökaaslasel, vahetusprogramm lõpetatud, Evaga Okinawa saarel käidud, Yujiroga rannas ja sellest, kuidas mul pere külas käis. Ja muidugi sellest, mis emotsioonidega Eestisse tagasi tulin ja kohe Tartusse kolisin. Võiks tagantjärgi kas või enda jaoks kirja panna, kui pole tahtmist seda kõike postitusteks toimetada. Mis tegelikult oleks tore asendustegevus. Ühtlasi eeldaks, et mul oleks tegevus, mida blogimisega asendada, sest praegu ma lasen süüdimatult tühja. Karauul!
Elu Tartus käib ikka samu radu pidi, mis ennegi. Mina olen mõnevõrra muutunud. Hullupööra tahaks ülikooli ära lõpetada ja järgmist etappi elust alustada. Kuigi ma ei tea, mida see endast kujutama hakkab. Plaane on, aga näis, kas ja kuidas need realiseeruvad. Ühtlasi olen ma dilemma ees seoses kevadsemestriga. Kuna ma Wasedas tubli olin ja edukalt ainepunktid üle kantud sain, siis tuleb mul kevadel läbida täpselt üks aine ning kirjutada ja kaitsta lõputöö. Ainult selle aine ja juhendajaga kohtumise pärast pole justkui mõtet raha Tartus elamisele kulutada, nii et võiks Tallinnasse vanematekoju tagasi kolida. Aga selle üle peab veel aru pidama.
Üksinda kohtingul
Nädalavahetusel, mil üksi jäin, käisin omapäi Yasukuni templis Mitama festivalil kondamas. Ära minnes trehvasin metroo sissepääsu ees Ardenit ja Kati, kes alles Yasukuni poole suundusid. Polnud aimugi, et neil oli plaan sinna minna. Kui oleks teadnud, ehk oleks koordineerinud, aga samas tahtsin laternate põlema panemise hetkel seal olla. Rahva seas sahmerdamise ja kotis kaevamise käigus kaotasin ära oma kauni “Kiki’s delivery service” teemalise kaamera koti. Noh hea, et mitte kaamerat. Mind häirib, et kaamera praegu paljas on, peab uue kesta hankima.
Vulgaarse välimusega maiustus
Jahutatud värske kurk pulga otsas
Kalad vardas. Arden ja Kat kirjeldasid üht fantastilist daami, kes ka selliseid kalu küpsetas. Tal olid olnud sepakäed, higi voolas mööda nägu, ühtlasi oli tal koni vaheldumisi hambus või kõrva taga.
Mälestusmärk kamikazedele. Yasukuni templil on vastuoluline tähendus. Templis on jumaldusteks pühitsetud II maailmasõjas hukkunud jaapanlased. Nende seas on ka sõjakurjategijaid. Jumaluseks pühitsemisega antakse elu jooksul tehtud kuriteod andeks. Kui mõni Jaapani poliitik Yasukuni templit külastama juhtub lähevad hiinlastel, korealastel ja taiwanlastel harjad punaseks, kuna nende silmis mälestavad jaapanlased inimesi, kelle tõttu nemad kannatama pidid. Väga lihtsustatud seletus.
Kakigoori ehk peeneks hekseldatud jää, millele pannakse siirupit peale. Suvine magustoit. Võtsin melonimaitselise.
Sõin oma takoyakit ja vaatasin tantsu ja ümbrust ning suvekimonotes paarikesi ning mõtlesin, et küll oleks kihvt, kui Yujiro ka siin oleks. Ühtlasi ka seda, et ma ei taha veel Eestisse tagasi minna.
Koduteel kuulsin trummipõrinat, muusikat ja kilkeid. Läksin nende järgi ja leidsin ühe väiksemõõdulise festivali.
Päev pärast seda sain taas Kati ja Ardeniga kokku, see kord ettekavatsetult. Ühinesid ka Olivia ning hiljem Kenji. Esialgu kondasime niisama ja sõime, hiljem vaatasime viimast Potteri filmi. See oli mu esimene 3D filmielamus. Ma üldiselt ei saa sellest sensatsioonist aru. Ei tunne, et 3D efekt hirmus palju juurde annaks, pealegi kipuvad selles formaadis filmid olema žanris, mida ma kinno vaatama ei tüki. Muidugi on Potter erand. Päris lahe oli, kui Voldemorti tükid näkku lendasid.
期末テスト
Eksamisessioon juulikuus tundub nagu juulikuulumi – ebareaalne. Aga tuleb läbida, et saaks linnukesed kirja ja ühtlasi hästi targaks.
Eilsest algas viimane kuu Jaapanis. Tean ette, et see tuleb sisukas ja tore, seda enam on siit kurb ära minna. Aga küllap tulevikus taas tore tagasi tulla. Selle olen võtnud viisaastakuplaani.
Tundub, et siia odavad gruusia arbuusid ei jõua. Arbuuse on küll igat mõõtu ja erinevat sorti, aga maksavad nad kõik ebanormaalselt palju. Ostsin odava surrogaadi. Seemned olid šokolaadist.
Hot hot heat
Kodumaale tagasipöördumise infotunnis räägiti asju, mida juba ette kujutada oskasin. Loeti ette asjad, mida enne minekut tuleb teha, mis lepinguid katkestada, mis dokumente tagastada tuleb ja kellele, mis ajaks sayonara tuleb öelda. Ühtlasi taheti, et me täidaks ankeete vahetusaasta kohta, sööks kommi ja räägiks natukene omavahel. Vastutasuks anti rätt, millele on kirjutatud Waseda ülikool.
Reedel tähistastime Remi 24. sünnipäeva Kichijoujis ühes Shitamachi-teemalises izakayas, kus olid hajameelsed teenindajad. Seltskonnas oli 1,5 jaapanlast ning 3,5 eestlast, mistõttu kippus vestlus peamiselt eestikeelne olema. Koosviibimine oli üürike, kuid pärast läksime veel Eva ja Remiga Inokashira parki (mille kohta on legend, et paarikesed, kes seal kurameerimas käivad lähevad kindlalt lahku) natuke õlut jooma ja juttu rääkima, seekord jaapani keeles. Mu meelest oli meeldiv ning võiks täitsa korrata. Õhtusel ajal võiks ka Kichijoujisse veel sattuda, sest see on päris äge kant.
Eelneva magedapoolse klubielamuse vastukaaluks käisin Yujiroga eelmisel laupäeval Wombis. Äärepealt oleks minemata jäänud, kuna tööinimene oli väsinud. Alguses pettusin, sest olin vaimu valmis pannud, aga vähehaaval hakkasin selle mõttega isegi harjuma. Yujirol ei andnud hing rahu, sest ta oli mulle lubanud, nii et lõpuks võtsime jalad selga ja läksime. Tunne oli kohe palju kodusem kui Roppongis, kuid tuleb tõdeda, et poiss-sõbraga ööklubis on kui Tuulas oma samovariga. Hoolimata sellest oli tore, tuli natukene nostalgia pealegi, sest tulid meelde episoodid esimesest kohtumisest.
Ilm on koguaeg kuum – üle 30 kraadi ja päike paistab lagipähe. Kooli käin endiselt jala, mis võtab mul 35 minutit, nii et selle teekonnaga hakkab keha mõnusasti kleepima. Alguses kui inimesed ütlesid, et ole ettevaatlik kuumusega, siis mõtlesin, et häh, mis see soe ilm mulle ikka teeb. Kuid kuumarabandusse surnud laste ja vanurite kohta lugedes ning ise iiveldust tundes jõudis kohale küll, et selliseid asju päris niisama ei öelda. Elektrisäästmise tõttu on õhukonditsioneerid keeratud 28 kraadi peale ja soovitatakse üldse kasutamist vähendada. Nii et konditsioneeri panen tööle, siis kui enam ära ei kannata. Mõistagi eelkõige enne uinumist, et tuba veidigi jahutada. Viimasel ajal tundub, et 26kraadises toas hakkab veidi jahe, võib-olla hakkan ära harjuma. Riideid väga palju kanda ei taha. Kui muidu lühikestes pükstes paljasääri eriti ei malda käia, siis siin on nii savi ja lasen lumivalgeil ratsaruuna jalgadel mööda tänavaid. Kohalikud näitsikud, kes talvisel ajal paljaid sääri välgutasid, käivad mu meelest enamasti 1000deniste retuusidega, mille peal on veel lühikesed püksid või üle põlve seelik. Ma ei mõista. Kõigil on huulil sõna “atsui” ehk kuum jaapani keeles, aga ma ei taha uskuda. Mina leemendan nagu loom, nad on mitmekihilistes kostüümides ja meikki on korras. Luiskavad.
Suure soojaga on elavnenud fauna siseruumides ehk prussakad näitavad end aeg-ajalt. Poleks nad nii suured, oleksin ma palju rahulikum. Ühtlasi pole mu elu enam endine pärast seda, kui kuulsin, et nad lennata oskavad. Sama hästi kui kanad, aga siiski.
Kodu-kool-kodu marsruut
Ilmselt hirmus kõrge üüriga korterelamu eelpool nimetatud marsruudil. Keskel paistis olevat ka sisehoov. Tahaks alati rohkem ringi käia ja piiluda, aga alati passib keegi ümbruses. Ei taha kahtlane paista.
Aeg liigub endiselt halastamatu kiirusega. 1,5 kuud veel ja olen tagasi kodumaa pinnal ning siis on juba uued küsimused, millele vastuseid otsida. Nagu neid praegugi veel vähe oleks. Enne seda siiski ootab mind ees väikene eksamisessioon, reis Okinawale helesinist merd ja valget liiva vaatama ning perega Tokyos ning selle lähiümbruses tuuritamine. Teisisõnu tegevust on, mis tähendab, et aeg võtab veel tuure üles. Oh häda.
Sel nädalavahetusel pean olen puhta üksi. Elukaaslased Eva ja Nao lähevad Fukuokasse pulma, ka Yujiro läheb pulma, aga Yamagatasse. Mina jään hamstriga maja valvama.
Waseda ülikooli keskraamatukogu ees tuumaenergia vastu.
Käisin peol korra
Paar nädalavahetust tagasi, kui Yujiro Yamagatas oli, otsustasin Katiga linna peale lammutama minna. Kat teadis rääkida, et ta töökaaslane teab üht pidu Akasakas ühes sobapoes ja lubas sõpru kaasa võtta. Läksime siis vaatama, et mis värk on. Seltskonnal oli selline ülikooli huviringi vibe, aga inimesi oli igasuguseid: tudengeid, tööinimesi, nende seas filipiinosid, mehhiklasi, jaapanlasi, hindusid, ameeriklasi, hiinlasi ja siis ma ise. Kuidas nad teineteist teavad jäigi mulle segaseks. Peamiselt rääkisin jaapanlastega – eriti nende kahega esimesel pildil, kes oli päris humoorikad vennad. Kõik nagu tundsid huvi ja võtsid omaks ning kutsusid järgmistele üritustele, kui Kat ka käpp on siis, miks ei.
Kat pidas üldse paremaks õhtu lõpul koju minna. Mis oli mõistlik plaan. Mina seevastu mõtlesin, et ma ei tee kunagi peale koolis käimise ja kodus või Yujiro pool munemise suurt midagi, nüüd võiks vahelduseks seigelda. Istusin vapramatega taksosse, et sõita Roppongisse klubisse. Kaaslased viisid paraku lõbustusasutusse, mis oli kallis ja muusikavalik meenutas lõputut remixi uuema aja poplugudest. Lõime siiski tantsu, rääkisime juttu ja viskasime nalja. Silmasin ka oma osakonna inimesi, kellega pidin oma hämmastust jagama, et küll on imeline kokkusattumus. Selle peale öeldi, et Waseda inimesed käivad selles asutuses sageli. Umbes 5 paiku hommikul sai mul villand ning astusin sellest keldrist välja, et näha Roppongit oma täies välismaalaste rohkuses. Jäi mulje, et ma pole enam Aasias.
Noh seiklus seikluseks, aga järgmine kord investeeriks ma pigem üritusse, mille puhul on kõrgem tõenäosus, et ma end seal hästi tunnen. Womb ja Air teevad sellele kohale pika puuga ära, ent neis on pilet kallim.
Aeg liigub ka halastamatu kiirusega. Sel nädalal on koolis juba otsade-kokku-tõmbamise infotund. Kool küll kestab veel kuu aega, aga eks täitsa lõpu eel on eksamitega tegemist. Ühtlasi on veel päris palju kohti, kus ma pole kondamas käinud. Tuleb end kokku võtta ja taskurätikust peakate teha ning end joogipoolisega varustada (siin on ikka ihan lämmi) ning kohtades käia. Vahepeal käis ka peast läbi mõte, et ehk teeks mõnel nädalalõpul kiire turismireisi kuskile lähiriiki koos Evaga, kui on vaba nädalalõpp ja füüri. Tai tundub tore, aga poliitiline olukord seal on keeruline. Või harrastaks hoopis siseturismi ja läheks vaataks, kuidas Okinawal elatakse. Näis.
28. mail, kui Kenji Yamagatast Tokyosse sõitis
Kunagi ammu käis Tokyos külas Yujiro hea sõber Kenji. Ühtlasi näidati tervele seltskonnale Shinya uut tüdruksõpra. Kuna kõik rääkisid kiiresti, palju ja Yamagata dialektis (tüdruksõber oli vist Iwatest, kui mälu ei peta), siis ma vahtisin enamasti omaette, püüdsin üksikuid arusaadavaid sõnu ning üritasin selles mingit loogikat leida. Põhiline teema sellest ajast, kui Kenji hilisööl Tokyosse jõudis ning meie järgmise õhtu koosviibimiseni Shibuyas keerles selle ümber, mis meie armas külaline mingilt tütarlapselt korvi sai. Noh, mida õlu edasi, seda kergemaks läks. Veidi ikka käib närvidele, et minuga räägitakse kui 5aastasega. Okei, ma ei saa aru vurinal räägitud slängist, sest sellist asja koolis ei õpetata, aga võrdlemisi lihtsaid küsimusi ei pea hirmus kõvasti ja pingutatult artikuleerides esitama. Ma usun, et mõlemad pooled tunnevad end sellises vestluses võrdlemisi tobedalt. Noh, aga ega keegi ei oska peale vaadates mu võimeid hinnata, seda enam, et ma üldiselt vait olen ühel või teisel põhjusel, või vaat et põhjuseta.
Õhtu venis päris pikale. Hounanchousse tagasi pöördudes käisime veel ühes izakayas, kus toit oli imemaitsev. Meeldis, kuidas letitagune vanamees mind heakskiitu ootavalt piidles. Täis suuga maigutasin, et maitsev on.
Shinya tüdruksõber tundus täitsa tore ja kihvt oli näha, kuidas Shinya tast sees on. Need poisid üldse räägivad sageli, et oma praeguste suhetega nii rahul ei võiks leivad ühe kappi panna. Suuremalt jaolt on kõik 28aastased. Uuema aja statistika järgi võtavad siin mehed esimese naise, kui nad on u 31aastased.
Ühtlasi olen ma Gender Studies loengus kuulnud üsna palju jaapani abielusid, abielunaisi ja peresid puudutavast, et feminist mu sees lehvitab loosungitega.
Jersey Japan
Viimase aja uhkeim saavutus on see, et ma sain Nao netipulga enda arvutis tööle. Bic Camera vanamehe jutt läänemaisest operatsioonisüsteemist oli harilik hobuse unenägu. Samas ega ma ise ka eriliselt nutikusega ei hiilga. Läks mitu aega enne, kui läks pirnike põlema, et võiks proovida nippi, mida ülikooli it-mees mulle näitas, kui käisin end campuse võrku ühendamas.
Eks siis tuleb minna ja uuesti sõlmida see leping ja endale eraldi netipulk võtta, sest jagamine pruugib keeruliseks osutuda ja kättesaadav tuleb olla.
Hiljuti tumm-skaipisin õega, kui olin raamatukogus. Õde lobises kõrvaklappides ja mina trükkisin vastuseid. Lõbusa jutu ja päkapiku nägude peale oleks tahtnud üle raamatukogu naerda röökida, aga see oleks kohatu ja ebaviisakas olnud. Nii siis kõõksusin õppematerjalide varjus, silmas pisarad ning nägu hapnikupuudusest tulipunane. Netipulk oleks abis, et saaks kodus inimese kombel kodustega sidet pidada.
Eelmisel nädalavahetusel kutsus Kat oma õpilase peole Shibuyas. Õpilane oli mingi pisikese baari kinni pannud ja sinna igasugust rahvast kutsunud ning palunud Katil oma sõpru kaasa võtta. Mina omakorda kutsusin kaasa Yujiro, kes kutsus kaasa Shinya, Daiki ja Manabu, kuna pelgas, et üritus kujuneb tüdrukuteõhtuks. Kohale jõudes nii tunduski, kuid vähehaaval tuli teisi meesolevusi juurde.
Sai päris palju nalja. Ühine keel leiti Jersey Shore’i näol, kuna Kat ja Addie eriti jaapani keelt ei kõnele ning Yujiro ja sõbrad inglise keelt ei oska. Noh arvamus selle saate pihta oli kummalgi poolel erinev, aga nalja sai – tuli panna paika, kes on kes ja teha väga jersey’likke trikke (a la demostreerida kõhulihaseid, mille peale ma haarasin kahe käega peast kinni, sest see oli ebareaalne). Hiljem hakkasid seltskonnad segunema ja paistis, et kõigil on tore. Pärast sain poistelt palju kudost, et ma kaasa kutsusin.
Pärast baaris hängimist vajus see suur seltskond laiali, osad läksid klubisse Ageha, osad karaokesse. Yujiro ja sõbrad ning Kat, Addie, Arden ja Rei läksime Shibuyas järgmisesse izakayasse. Tegelesin sünkroontõlkega, sest Addie’l ja Daikil oli vaja lobiseda neid huvitavatel teemadel. Kat oli švipsis ja sõi suppi. Yujiro vajus üldse ära, nii et oli vaja tänavalt püüda taksist ja ta koju tarida.
Järgmisel päeval peeti pohmelli, kes kodus teleka ees kõhutades, kes home centeris voodiriideid ostes. Me Yujiroga valisime selle esimese. Vahtisime filmi, sõime mäkieineid ning hiljem käisime hiinakat söömas. Ülekaalulisus pole kaugel.
Koolis paistab ka nüüd kiiremaks minevat. Järgmine nädal tuleb jaapani ja inglise keelest kirjutada abielust, “gender” ja “sex” mõistete erinevusest, postkolonialismist ning sooritada pisemaid teste ja kontrolltöid. Selline elu.
Sel nädalavahetusel on Yujirol külas sõber Kenji kodukandist Yamagatast. Saabus eile öösel 2 paiku, nii et passisime veel hiljani üleval, kuulasin mis räägiti, aga ise midagi eriti kaasa rääkida polnud, sest teema keerles naise leidmise ja pereloomise ümber. Kange valu paistis olevat sellega. Minu 22aastasesse pähe see hästi ei mahu veel.
Õhtul lähme suure seltskonnaga kuskile välja lõbutsema, nii et saab veel Yamagata dialekti kuulata. Vahest harjun ära ja hakkan aru saama. Loodan, et ei unusta kaamerat koju. Pole üldse pilti teinud viimasel ajal. Ning paistab, et nüüd pole natuke aega muust pilti teha kui vihmast, sest tundub, et siin hakkab viies aastaaeg – tsuyu.
Parimad palad rubriigist mida kuradit?!
Ehk siis huvitavad otsingusõnad, mille kaudu on mu blogisse jõutud. Nende kõrval on ka rida konkreetseid sõprade ja tuttavate eesnimesid, mis natuke õõva tekitab.
asiaatide ühikas tallinnas
tallinnas hobusega
vene viisa kui kaua läheb tegemiseks reaalselt aega ?
roia. bomži nägu.
läksime ühikasse tagasi
kui kaugel on tartu tallinnast
semiootika bakatöö
teaduste bakalaureuse kraad
eesti kliima
mis juhtus jaapanis tuumareaktor
stiilne korealane tallinnas
tÜ kõrvarõngastega õppejõud
sekspoesjes
suure kala pildid
torni ühiselamu
ma timmin õlut
kõrtsu ülemine ühikas
tilliga nalja
“munedes”
Täiesti normaalne
